Kes ma üldse olen ja miks mulle taimne toit meeldib?

Näljane mina ja imelised tacod Gili Airil

Nüüd, kui olen juba mõned retseptid siin blogis avaldanud, tundus mõistlik ka ennast natuke tutvustada ja põgusalt rääkida sellest kuidas minust üldse taimse toidu fänn sai.
Tänaseks olen 27-aastane endine korvpallur. Põhilise osa oma "karjäärist" veetsin Rapla Korvpallimeeskonnas, kuigi mõned aastad mängisin ka mujal. Praeguse seisu järgi õnnestus mul mängida Eesti neljas tugevaimas klubis: BC Kalev/Cramos, Tartu Ülikoolis, Raplas ja Pärnus. Mingil põhjusel(ilmselt ka toitumine mängis selles olulist rolli) oli mul palju probleeme vigastustega ning see on ka üks põhjus miks ma täna enam korvpallur ei ole.

Oma esimese ja ainsa meistritiitli ja heade sõpradega!

Igatahes oli korvpallurina toimetamise aeg väga tore, ma nautisin igat hetke sellest, isegi raskeid aegu, kuid ühel hetkel hakkas mängimine oma võlu minu jaoks kaotama.
Ma olen terve elu olnud ambitsioonikas inimene ning julgenud suurelt unistada, kuid pidevalt vigastustega võideldes sain aru, et endale seatud eesmärke ei ole mul enam võimalik kuidagi täita ja keskpärane korvpallur olemine polnud minu jaoks piisav motivatsioon, et sellega jätkata. Nii ma sellele elule joone alla tõmbasin ja uut rada otsima hakkasin.
Uue raja leidmine on osutunud veidi keerulisemaks kui ma oodata oskasin. Väga raske on välja mõelda, mida nüüd edasi teha. Oma 27-aastast umbes 20 teadsin, et minust saab korvpallur ja muu mind väga ei huvitanudki. Võimalik, et huvitas ka, aga veetsin nii palju aega saalis, et miski ei saanud võimalustki.
Õnneks sattuski mu teele üks tore inimene, kes mulle taimset toitumist tutvustas ning sellest kasvas välja päris suur huvi(vist isegi kirg). Päris töö see küll pole, aga vähemalt on abikaasal hea, tuleb töölt koju ja alati on (hea?) söök valmis, tühja kõhtu kannatama ei pea ja pliidi ees pärast pikka tööpäeva seisma ka mitte 😁

Ubudi kokakursuselt õpitut oleme kodus korduvalt meelde tuletanud

Kuidas minust taimetoitlane sai? Ma olen palju kuulnud, kuidas inimesed räägivad, et üleöö ei ole võimalik oma elus kardinaalseid muutuseid teha, olgu nendeks siis alkoholist, tubakast või lihast loobumine, või regulaarselt trennis käima hakkamine, kuid minul see just täpselt üleöö juhtuski.
Minu arvamus taimetoitlusest oli nagu enamikel inimestest, kes teemaga väga tutvunud pole. Loomulikult teadsin veganismist ja teadsin ka mõnda veganit, kuid kahjuks olid esmased kokkupuuted pigem negatiivsed. Mulle ei meeldi inimesed, kes väga agressiivselt oma mõttemaailma peale suruvad ja teisi jubedalt mustavad ning just selliste veganitega ma tutvunud olingi. Selle tulemusel arvasingi, et kõik nad ongi sellised ning ega see liha puudus neile hästi ei mõju. Olin ju ise ka väga suur lihasõber. Ei olnud harv juhus, kus suvel grillima minnes võtsin kaasa kaks kilo šašlõkki ja sõin ennast kurguni täis. Vahepeal võtsin espumisani vahele ja surusin veel liha kehasse. Köögiviljad olid minu jaoks jänesetoit ja olin selle suhtes väga valiv. Põhimõtteliselt sõin ma ainult üksikuid tooreid köögivilju nagu kapsas, porgand, mais ja herned. Ei mingit peeti, seeni, ube, avokaadot jne. Ükskõik, mis kujul töödetud köögiviljad olid kindel "no go". Ei mingit ühepajatoitu või wokitud köögivilju.  Lihast loobumine tundus ebareaalne ja veganid lihtsalt üks järjekorde sekt nagu jehhoova tunnistajad.
Minu mõttemaailm muutus, kui 2017 aasta suvel tutvusin ühe Itaaliast päris korvpalluriga, kes juhtumisi loomset toitu ei tarbinud. Ta oli hoopis teistsugune vegan kui ma kohanud olin. Mitte kordagi ei tundnud ma mingit temapoolset survet või halvustavat pilku, kui söömas käies menüüst suure käntsaka liha tellisin ja seda isuga sööma hakkasin. Pigem tutvustas ta mulle oma vaatenurka, talus eeskujulikult veganite kohta tehtavaid nalju, oli nõus koos minuga KFCsse astuma ja tekitas taimse toidu vastu huvi ka minus. Me viibisime koos umbes 10 päeva ja kui esimesel 3-päevasel õppesessil ma veel suurt tungi loomsest toidust loobuda ei tundnud, siis kuu aja pärast toimunud nädalase sessiooni käigus toimus mu peas mingi klõps. Hästi on meeles, kuidas ma õppesessi lõpus poodi snäkki ostma läksin, peas kindel soov mingi mõnusa lihast snäkiga välja tulla, aga kui lõpuks poest väljusin, olid kotis ainult hummus ja beebiporgandid. See oli veider tunne. Tegin olukorrast kohe reportaaži ka oma abikaasale, Kadrile, kes seda algul naljaks pidas.

Sõber Robert - mees, kes mulle taimse toidu maailma tutvustas

Inglismaalt koju tulles vaatasime Kadriga mõned toiduteemalised filmid üle ja ühel õhtul pärast "Cowspiracy" filmi panin arvutil klapi kokku ja ütlesin: "Mina enam liha ei söö!" Jällegi arvas Kadri, et mul pole tõsi taga, sest vahel kipun mingi emotsiooni najal segast juttu ajama. Aga seekord läks teisiti ja praeguseks arvan, et see oli üks parimaid otsuseid mu elus.
Alguses oli plaan lihtsalt lihast loobuda ja seda oli mul kerge teha, sest Kadri pole kunagi olnud eriline lihasõber. Eks ta viisakusest ikka nokkis kui kodus söök ees oli, aga kui oli alternatiive, valis midagi muud. Ma olen ise suhteliselt põikpäine tüüp- kui midagi pähe võtan, siis nii ongi(vähemalt mingiks ajaks). Sellepärast tundsin ennast suhteliselt kindlalt ja teadsin, et suudan lihast loobuda. Kerge hirm ikka oli, sest oli suvine aeg ja grillhooaeg täies hoos. Lõpliku kinnituse, et suudan, sain teise lihavaba nädala lõpus. Olime seltskonnaga Pedassaarel, käisime saunas, manustasime mõnusaid suviseid kokteile ja grillisime. Kartsin küll, et seal murdun kui 10-liikmeline seltskond kõik oma lihahunniku grillile viskab ja meie Kadriga kurvalt oma porgandikotlette praeme. Läks aga hoopis teistpidi, meie porgandikotletid maitsesid teistele ka ja päris palju liha jäi hoopis alles. Hea, et ise kõhud täis saime. Nüüd olin täiesti kindel, et liha ma enam ei vaja.
Sellest väiksest saaretripist sai alguse ka mu suur huvi vegantoidu valmistamise vastu. Mõtlesin, et kui vaevalt paari nädala vanuste vegantoidu valmistamise oskustega tegin toitu, mis meeldis väga ka omnivooridele, siis miks mitte hakata teemaga veel rohkem tutvuma.
Esimesed kuu aega me ikkagi päris veganid ei olnud, tarbisime ikka natuke muna ja juustu ka, kuid katsetuste käigus proovitud taimsed omletid ja juustud osutusid nii heaks, et enam ei tundnudki mingit vajadust munade või "päris juustu" vastu. Mingit ektstremisti ja usukuulutajat minust ei ole (veel) saanud. Inimestel on ikkagi kõigil õigus elada nagu nad soovivad ja teha oma valikud ise. Siiski soovitan kindlasti kõigil taimetoiduga tutvuda ning retsepte proovida, sest see maailm on imeline, tervislik ja maakerale kasulik!
Minu jaoks soodsate tingimuste kokkusattumisel oli mul üsna palju aega, et erinevaid asju katsetada ja süües kasvas isu. Nüüd olengi jõudnud siia, et oma retseptid(ja mõtted) kirja panna ja huvilistega jagada!